Veel veidike sokiteraapiat ja muud.

On huvitav aeg.
Imelik, aga kuskil südamepõhjas või alateadvuses olin ma selleks juba ammu valmis.
Kummaline tunne, et päris sama moodi lõputult enam edasi ei venita. Aga venitas. Kuni viimase sekundini. Ja siis sai vana aeg otsa.
Ma arvan, et viimane pool aastat olen väga-väga soovinud sellelt kihutavalt rongilt maha astuda ja lasta rongil omasoodu edasi sõita. Aga ilma minuta. Liiga kiire. Liiga pealiskaudne. Liiga elu eitav. Kummaline ekshibitsionism ja illusioon selle vajalikkusest, et müüa ennast kui kaubamärki. Ennast müüa. Meeleheitlikult. Sellele vastureaktsioonina olen püüdnud viimased aastad aina enam pildilt kõrvale jääda. Loobuda enese oskuste ja veendumuste turustamisest. Ülistada vähem illusiooni, et ainult tarbides oled sa õnnelik. Aina rohkem tarbides. Sest ostetud õnn haihtub kiiresti. Ja oh imet. Kes tõeliselt vajab, see on leidnud minu kontakti ilma, et ma iga päev sotsiaalmeedias sellega lehvitanud oleks.
Võimalik, et just selle pöörasel kiirusel tormava rongi pärast on mul kadunud soov luua midagi uut. Liiga kaua.
Kuid, olen pöördunud tagasi juurte juurde ja hea meelega võtan teha mõne soovitud paari sokke. Sest sokkide kudumine on ja jääb heaks teraapiaks. Korraks aeg maha võtta. Sokk saab valmis täpselt silmus silmuse haaval. Seda ei saa teha kiiremini kui võimed ja oskused lubavad. See protsess on ehe. Silmus silmuse haaval. Sekka mõni tore triip soki ninasse.
Päris igast valminud paarist pole ma hakanud pilte tegema ja blogisse postitama. Aga see viimane paar sai vahva just selle lõnga pärast. Dolce Mohair. 60% tallemohäär. Üks selline kogemus nagu head raamatut lugedes, kui kuskil poole peal tunned, et kuratlikult hea on ja loeks ühe hingetõmbega lõpuni ja samas on juba ette nii kahju, et siis saab ju raamat läbi... :)




Kummalised ajad on saadetud selleks, et saaksime ärgata uuesti. Paremana. Selgemana. Puhtamana.
Ausamana iseenda jaoks.
Maailmaga võidu jooksmise aeg on läbi. Mitte keegi teine ei tule ega tee meid õnnelikumaks. Oleme vaid meie ise. Enda jaoks. Oma lähedaste jaoks. Maailm muutub väiksemaks. Vaiksemaks. Ja see on hästi. Isegi väga.

Hoidke ikka süda soe ja hing avatud.
T.

Talvest, mis mööda hiilis

Hiilis mööda ja ma ei märganudki.
Või oli seekord tähelepanu muudel protsessidel.
Kuid tagantjärgi vaadates, oli põhjust teha üle pika aja üks romantikasarja komplekt, mis rändas kohe ka Saksamaale. Mõnikord kindad ise valivad omale kandjad. Mitte vastupidi.
Hoidke ikka käed ja süda soojad ♡

Kompromiss ;)

Kui hing ihkaks midagi tagasihoidlikku ja halli, aga sügaval südames lihtsalt arrrrrmastad pärleid ja ekstravagantsust, siis see paar käpikuid kõlab nagu täiuslik kompromiss. Hallid ja piisavalt hullumeelsed.







Päikest!

Roosi-käpikud :)

Sellel hooajal üpris otsustavalt tehtud plaani ja lubadusega mitte midagi uut juurde teha, läks nagu läks.
Kui juba sokiteraapiaga sain end uuesti joone peale, siis jäi lõngakastis sobrades igasuguseid huvitavaid nutsakuid näppu.
Näiteks mitme varasema töö jaoks Liann Lõngadest soetatud pärasid Katia Peru ja Lana Gatto Varsaviast ehk kõikide heade asjade kokteil: vill + alpaka + mohäär + siid + kõik see mis selle hea kokteili kokku sidumiseks vaja on. Kokku tavapärasest paksem ja soojem segu. Väga loodan, et see aasta tuleb kasvõi korraks päris talve ka. Seda valget. Karget. Sätendavat.








Hoidke käed ja süda soojas! *)

Ma olen elus.

Head uut aastat, kallid!

Avastasin, et pole oma tegemistest bloginud pea 2 aastat. Aeg on kiiresti kulgenud.
Tõsi, olen küll võrreldes varasemaga oluliselt vähem käsitööga tegelenud ka. Kui, siis kas oma tarbeks või täitnud kellegi konkreetseid soove. Eks see on üks pikem lugu, aga on perioode, kui tuleb usaldada ennast päriselt ära kaotada, et end uuesti leida. Mõnes mõttes olen end leidnud. Teises kohas. Teistes tegevustes. Teises suunas, kus on huvitav midagi uut õppida ja kogeda.

Kuna jõulud on õnnelikult möödas ja kõikidel, kes on aasta jooksul tublid olnud, päkapikudki ära käinud, siis võib mõnest jõulukotist piilukaid jagada.
Siin on näiteks ühe paki sisu - 3 paari sooje sokke.

Pean tunnistama, et täitsa tore oli ennast käima tõmmata ühe sissejuhatava sokiteraapiaga. Eriti veel ajal, kui mu nn päris töö on pöörases tempos ja pingeline.





Hoidke jalad ja süda soojas!

Talv on eksootika, mida tuleb nautida täiel rinnal ehk soe palmikutega müts Terjele :)

Armsad Sõbrad,

Kaunist naistepäeva! Sama kaunist ja maagilist talve! Et seda veel natuke jätkuks... :)
Sellel aastal on talvega õnnistatud. Või on need viimased sünged ja sombused talve-laadsed perioodid õpetanud meid (no vähemalt mind) päris tõelise talve üle siiramalt rõõmustama.
Nüüd, kui päevad ka tibusammul pikemaks kulgevad, on isegi veidike kahju mõelda, et õige pea saab käesolev talv jäädavalt möödanikuks.

Seekordne postitus on talvest ja Terjele kootud mütsist.
Müts pidi saama soe, rohkete palmikutega ja sobima kokku Terje tädi kootud imearmsate käpikutega. Käpikud omakorda kannavad täitsa oma lugu - nimelt on need täpsed koopiad juba ammu-ammu Terje ema kootud käpikutest.
Leidsime kõige sobivamaks antratsiithalli tooni Alpaca Royal Alize, mis on minu vaieldamatuks lemmiklõngaks juba kolmandat talve.
Käpikutega siduvaks elemendiks nokitsesin mütsile (kuid miks mitte ka mantlireväärile) haagiga kinnitatava roseti, milles lisaks mütsilõnga tumehallile leidub käpikute sügavpunast ja helehalli tooni.  Rosetita saab mütsi kanda sportlike rõivastega. Roseti lisades muutub müts paslikuks ka shikima mantli juurde kandmiseks.

Pika (ühise) vaba aja otsimise ja klapitamise tulemusel leidsime lõpuks ühe veebruarikuu imelise lumise pühapäeva paari mütsipildi klõpsimiseks. See päev oli nii omamoodi väe ja energiaga, et lisaks piltidele mütsist, jäi kaamerasse ka palju rohkem - ühe tõeliselt vinge eesti naise portree. #tänamängimefotofraafi

Püsige terved ja hoitud!
Päikest kõigile!   :)))

Aiki redisainitud jaki lugu

Armsad Sõbrad,

Täna on Punase Tule Kuke aasta viimane päev ja homsest saab alguse juba uus - Kollane Maa Koera aasta. Lisaks, täna on Sõbrapäev. Ilmselgelt olen ma üpris tavaline eestlane ja suudan hästi endas varjul hoida, kui tänulik ma olen teile kõigile, kes te mu blogi jälgite ja loete. Teile, kes mind inspireerite, toetate ja motiveerite ikka ja jälle katsetama midagi uut. Mõtlema kastist välja. Päikese poole. Aitäh, teile, kallid Sõbrad!
Aasta lõpp on sobilik mõne teema kokku võtmiseks ja võlgade likvideerimiseks.
Mul on ka hingel üks võlg. Postituse võlg. Lausa 2016. aastast. Hirmus! Oma vabanduseks võin öelda, et lootsin väga-väga sellest tööst ise ilupildid teha, kuid elu sättis nii, et nii redisaini läbinud jakk kui tema omanik asutasid end hoopis Tallinnasse elama ja kõikide planeerimiste kiuste ei õnnestunud meil kõigil neljal samal ajaühikul kohtuda. Neljal - see tähendab - jakil, jaki omanikul Aikil, minul ja mu kaameral.  Seepärast tulebki postitus kellegi teise tehtud piltidega.
Selle jaki lugu sai alguse nii, nagu kõikide eelnevate minu redisainitud riiete lugu. Oli üks kena lõikega, aga veidike igav ja sõna otseses mõttes HALL jakk. Selle halli jaki ja tema särava omaniku iseloomud ei sobinud, ehk sädet ei tekkinud. Kuid mõnikord päästab ühe tavalise halli jaki saatuse veidike pitsi, kette, haake ja päris mitu tundi nõelatööd.
Täna on üks vähestest kordadest, kui jagan pilte enne töö alustamist sirgeldatud kavanditest.
Mul tekkis jakki ja Aikit vaadates mõte, et seljale võiks sobida kas suur hirve siluett ja Aikile imponeeris kamee motiiv. Tegime lõpuks teoks Aiki soovi - kamee.
Kuna Aiki idee oli saada jakk, millega sobiks ka peale tööd kontorist mõnele õhtusele üritusele põigata, kasutasin sama õlakute elementi, mida Ööliblika pintsakul mõni aasta varem. Õlakud on eemaldatavad trukkidega. Seega võib jakki kanda ilma õlakuteta päeval tööl kontoris ja õhtul lisada vaevata õlakud ja kinnitada dekoratiivse haagiga reväärile ketikeste ja amulettidega ehe. Detailides tõin lisaks mustale juude ka väikse fuktsiaroosa nüansi. Las ülejäänust räägivad edasi juba pildid ise.

Soovin kõigile lõppevast Punase Tule Kuke aastast kaasa võtta julgus ja pealehakkamine ja täiustada see uue - Kollase Maa Koera aastat saatva heasüdamlikkuse ja töökusega.
Imelist sõbrapäeva!